Buddha eelmised elud
SISSEJUHATUS

Kui Buddha Saakjamuni oli lahkunud kodust, et püüelda täieliku mõistmise poole, istus ta Bodh-Gaaja's Virgumise puu alla ning tõotas, et ei tõuse enne, kui pole murdnud olemasolu (samsaara) ahelaid ja saavutanud valgustust. Süvenevas mõtluses istudes nägi ta absoluutse selgusega lõputuid pingutusi, mida ta oli möödunud eludes pühakuna (bodhisattvana) teiste hüvanguks teinud. Need pingutused pidid nüüd viima täieliku valgustuseni ning võimaldama tal näidata kõikidele olenditele kannatustest vabanemise teed.

Hilisematel aastatel tõi Buddha tihti näiteid oma eelnevatest eludest, et selgitada hoiakuid ja tegusid, mis arendavad täiuslikku kaastunnet. Need jutustused kuuluvad Buddha õpetuste suurimate aarete hulka ning said tuntuks kui dzâtakad, "sünnilood". Läbi sajandite on need olnud populaarseteks õpetusvahenditeks ja pakkunud ainest kujuritele ning maalijatele. Leidub palju erinevaid dzâtaka-kogusid, millest mõned sisaldavad isegi sada lugu. "Dzâtakamâlâ", mis on budalasest meistri ja poeedi Ârjasûra ümberjutustused kolmekümne neljast dzâtakast, on pälvinud erilise austuse oma sügavuse ja kunstilise ilu tõttu.

Ehkki dzâtakad võivad esmapilgul sarnaneda Lääne muinasjuttudega, peitub neis peen psühholoogia ning eetiline süsteem, mis põhineb Buddha nägemusel loodusseadustest, mis hõlmavad kogu eksistentsi. Inimestele, kes lähenevad lugudele avatud südamega, on dzâtakad mõjuvaks näiteks karma seaduse toimimise kohta, mis valitseb järjestikuste taassündide üle.

"Karma" tähendab lihtsalt tegu, kuid selle laiem tähendus hõlmab põhjuslikku sidet tegude ning tagajärgede vahel. Karma õpetus on hästi tuntud paljudes traditsioonides, ent Buddha oli esimene, kes paljastas karma toimemehhanismi sisemise keerukuse ja näitas, et karma olemust mõistes saab muuta oma elukäiku.

Buddha õpetas, et karma seadus ei avaldu lihtsas sirgjoonelises protsessis, kus üks põhjus viib kohe teatud tagajärjeni. Häid inimesi ei saada mitte kohe edu, ning halvad ei tasu alati kohe oma tegude eest. Siiski, paljude elude perspektiivis vaadelduna ei kao ega hävine miski; mitte miski ei teki tühjusest. Iga tegu vallandab jõud, mille tulemused on täpses kooskõlas teo enesega. Vägivaldne tegu pöördub selle tegija vastu, suuremeelsele teole järgneb rikkalik tasu, ja nii edasi. Nagu "Dzâtakamâlâ" näitab, kannavad iga teo ning sellega kaasnevate mõtete ja motiivide seemned vilja, võimalik, et korduvalt paljude elude jooksul. Isegi fakt, et me oleme sündinud inimesteks, tuleneb eelmiste elude tegudest.

"Dzâtakamâlâ" lood võimaldavad meil heita pilku pühaku (bodhisattva) hingelistele omadustele ning näha, kuidas need kujunesid. Kõik pühaku teod olid teadlikult suunatud teiste abistamisele; arvutute elude vältel vormis ta oma isiksust ning olukordi distsipliini, kaastunde ja isetu käitumisega.

Pühak (bodhisattva) on vooruste ning õilsuse näidiskuju - tänu oma üha kasvavale elutarkusele tunneb ta universumi põhilisi seaduspärasid ja mõistab täielikult karma toimemehhanisme. Tegutsedes on ta kindel oma sammude tagajärgedes, teades, milline käitumine võimaldab tal paremini maailmale kasu tuua. Oma sügavate karma-alaste teadmiste tõttu suudab ta näidata, millised teod on heade tagajärgedega, ja millised toovad vaid viletsust.

Pühakul (bodhisattval) on vägi juhatada teisi elusolendeid, ning selle väe allikaks on tema võime suurendada teadlikkust ja edasipüüdlikkust oma suuremeelsuse ning eneseohverduse kaudu. Kui pühak loobub oma kehast, varast või elust teiste nimel, on tema teod loomulikuks vastutulekuks elavate olendite vajadustele. Kõik tema läheduses viibijad tunnetavad selgesti isiklikest huvidest määrimata voorusliku käitumise suurust, saades tihti innustust vooruslikuma elu elamiseks. Ehkki pühaku astutud sammud pole tingimata mõeldud täht-tähelt matkimiseks, tõestab tema käitumine, et isetud teod võivad muuta inimese olemust koguni selle määrani, et temast saab inspiratsiooniallikas teistele.

Üks voorusliku käitumise tulemusi on karma kohene küpsemine. Dzâtakad esitavad teravdatud reaalsuse, kus põhjus ning tagajärg on nii tihedas seoses, et nende suhet ei saa vääriti mõista. Selle otsese suhte nägemine ergutab toimima veelgi teadlikumalt ja ettevaatlikumalt. Teiste heaolu pärast muretsemine tugevneb koos isetust käitumisest sündiva rõõmuga, viies hõlpsasti loomuliku moraalse käitumiseni. Kui mõtlematu toimimise tsüklit mõistetakse ning seejärel murtakse, saab võimalikuks sügav muutumine.
Igapäevases elus, kasvõi ühe eluea jooksul, võib olla raske näha karma seaduse jõustumist. Sündmused kuhjuvad nii kiiresti, et me ei suuda tihti märgata sidet hoiakute, tegude ning nende tagajärgede vahel. Võime imestada, miks peavad head inimesed kannatama, kurjasid saadab aga edu. Võime tunda raevu elu ebaõigluse üle, arvates, et tegudel puuduvad moraalsed või psühholoogilised tagajärjed. Kui me tajume karma seaduse õigsust, mõistmata kogu selle komplekssust, võime arvata, et kõik on ette määratud ning vabaks valikuks polegi ruumi.

Mõlemad äärmused - uskumine, et midagi sellist nagu karma polegi olemas, ja uskumus, mille kohaselt karma täielikult välistab vaba tahte - võivad meid viia järelduseni, et meil puudub igasugune kontroll oma elude üle. Kaugemale minnes võime hakata uskuma, et universumis puudub moraalne kord ja seetõttu ka vaimse kasvu võimalus. Läänelikud religioossed uskumused kinnitavad, et vastavalt käitumisele langeb meile osaks kas tasu või karistus teises ilmas, kuid isegi see mõte näib elukaugena. Nõnda leiavadki paljud inimesed end elamas moraalses vaakumis. Väärtused võivad ähmastuda ning fokuseeruda asjadele ja eesmärkidele, mis toovad kohest isiklikku kasu, andes samal ajal põhjust hilisemaks unelmate purunemiseks ning kannatusteks.

Kaasaegse elu keerukus, stressirohkus ja närvipinge aitavad sellele segadusele suuresti kaasa, eriti just Lääne inimeste seas. Kaosetunne on laialt levinud ja paljud tunnetavad nüüd, et sotsiaalsed ning poliitilised jõud on kontrolli alt väljunud. Inimesed, kel pole muud eesmärki, kui isiklike ihade järgimine, kalduvad kogema tugevat rahulolematuse- ja tühjusetunnet. Mõned püüavad täita tühikut ühe või teise sotsiaalse grupi tavade omaksvõtmisega. See võib küll pakkuda piiratud määral muljet, nagu elataks eesmärgipärast elu, kuid see õõnestab sõltumatust ja eneseväärikust. Lõppude lõpuks, kui rahuldav võibki olla väärtusliku aja ning energia kulutamine, vastamaks teiste ootustele?

Säärasel moel elades vahetame elu värvid, ilu ja tähenduse parimal juhul turvatunde ning füüsiliste mugavuste vastu, mis on üürikesed ja kaduvad. Kui püüame oma elu täita õnnega, mõistmata püsiva rahulolu allikat, näivad tõeline rahu ja õnn alati olevat meie haardeulatusest väljas. Me võime vabaneda pettekujutlustest ning leppida sellega, mida ei suuda enda arvates muuta, aga nõnda talitades piirdume palju vähemaga, kui suudaksime tegelikult saavutada. Võime end küll pidada realistideks ja tunda uhkust oma "maise tarkuse" üle, ent me ei saa pageda teadmise eest, et meie elus puudub miski.

Karma seaduse mõistmine võib aidata võistelda selle segaduse ja ebakindlusega. Niisuguse arusaamani võib jõuda, kui läheneda küsimusele Lääne vaimule kohase teadusliku objektiivsusega, sest karma on põhiline loodusseadus, mis toimib kõikjal ja kogu aeg. Kaasaegne teadus on arvutute eksperimentidega tõestanud, et mistahes füüsikalise või keemilise protsessi puhul reaktsiooni tulemusena tekkinud mateeria ning energia on juba varem eksisteerinud mateeria ning energia muundused. Buddha karmaõpetus näitab, et säilimise ja muundumise seadused funktsioneerivad hästi ka psühholoogia, moraali ning tahte vallas. On võimalik jälgida, kuidas karma toimib meie endi ja teiste eludes.

Hoolikal ja pikemaajalisel vaatlemisel on võimalik näha, kuidas teatud liiki teod kannavad neile iseloomulikke vilju. Kui me tõesti märkame, et see on nii, ilma et püüaksime nähtavat eitada või ignoreerida, muudab saadud teadmine meie käitumist, vabastades meid sisseharjunud mõttemallidest. Siis võime omakorda jälgida selle muutuse tagajärgi. Aja jooksul õpime uskuma karmasse kui toimivasse printsiipi.

Karma tunnustamine on iseäranis vajalik antud ajahetkel. Inimkonna areng näib kulgevat etappidena, millest igaüks kestab umbkaudu viissada aastat, ning praegune etapp paistab jätkuvate ja kiirete muutustega põhjustavat kõigi nende kultuuride kadumist, mis erinevad meie endi omast. Paljudes maailmajagudes surub läänelik elustiil alla iidse ning rahuliku elulaadi, milles on tugevalt juurdunud teadlikkus tegude ja tagajärgede vahelistest sidemetest. Meist sõltub säärase lihtsa tarkuse taasavastamine. Kui me seda ei tee, võib meie kultuurile omane karmaliste teadmiste puudumine viia meid käitumiseni, mis tekitab kogu inimkonnale ränka kahju.

Dzâtakad ehk Buddha elulood võivad meid panna mõtisklema elus ettetulevate moraalsete valikute üle ning avada meie silmad karma reaalsusele, aidates meil arendada mõistmist ja distsipliini, mida vajame, et teadvustada ning muuta destruktiivseid käitumisjooni. Buddha oli esmaklassiline psühholoog; ta sai aru, mis toimub inimmeeles ja mõistis, milliste tingimustega me kõik silmitsi seisame. Ta muutis otseselt ja lihtsalt nähtavaks jõud, mis juhivad meie elukäiku. Tema õpetuste uurimine võib alati viia uute äratundmisteni, mis innustavad ja juhivad meid eluteel. Buddha sõnad julgustavad meid mõtisklema meie elulaadi üle, aitavad mõista tegude tagajärgi ning avavad meie südamed sügavale rõõmule, mis võrsub isetust käitumisest.