Sisukord

1. Pole vett, pole ka kuud
2. Väitlus peavarju pärast
3. Kas tõesti?
4. Surnud mehe vastus
5. Gutei sõrm
6. Miks sa puhkama ei lähe?
7. Mustaninaline Buddha
8. Annetaja peab tänulik olema
9. Filosoof küsitleb Buddhat
10. Ninakawa naeratab

Pole vett, pole ka kuud

"No Water No Moon" Osho 1977,
Tõlkinud Jaanus Sarapuu
Tallinn 2539 B (1995 AD), 194 lk.

Osho mõtiskleb ja arutleb kümmet
zen-lugu, mis sisalduvad kuulsas
raamatus "Mõtluse liha ja kondid".


"Tõde on nagu armastus" - mitte armastav, vaid just nagu armastus. Te ei saa midagi armastuse kohta teada, eks ole? Võite uurida ja puurida, saada suureks õpetlaseks, aga te pole puudutanud, te pole süüvinud. Armastust saab tunda vaid armastajaks saades ja mitte ainult seda: armastust võib tunda vaid saades armastuseks. Isegi armastaja kaob, sest ka see kuulub välisesse. Kaks armastavat isikut hajuvad, neid ei ole. Jääb vaid armastus, armastuse rütm. Võib olla rütmi kaks poolust, aga isikuid ei ole. Midagi sealpoolsest on tekkinud. Armastajad on haihtunud.

Armastus on siis, kui oled tühi. Teadmine on siis, kui oled täidetud. Teadmine kuulub "isku" juurde ja "isik" ei suuda kunagi tungida keskmeni, sest ta on ääreala, ning võib tunda vaid ääreala. "Isiku" kaudu ei saa te teada midagi, mis on keskmest pärit. "Isik" võib õppida, teha teist suure õpetlase, vahest usuõpetlase, suure vaimuliku. Võite tunda kõiki veedasid, kõiki upanishaade, piibleid ja koraane, ning siiski ei tea te midagi, sest teadmine välisest ei vabasta teid. See juhtub siis, kui olete sisenenud ja üheks saanud.