Suurangama pühakiri

Kõrgeim täiuslik tarkus

Sisaldub algteoses "A Buddhist Bible" 1938
Tallinn 2538 B (1994 AD), 152 lk.

Eessõna

Tavaliselt tõlgitakse selle pühakirja pealkiri: "Buddha Suur Kroonsuutra, mis selgitab Isand Buddha saavutuse saladust ja on tegevusjuhis kõikidele pühakutele". Kirjutatud on see pühakiri tundmatu autori poolt esimesel sajandil m.a.j. Sanskritist hiina keelde tõlkis selle töö suur India õpetaja Paramartha umbes aastal 717 m.a.j., inglise keelde aga munk Vai-tau ja Dwight Goddard aastatel 1935-36. Siin esitatu on vaid kolmandik pühakirja kogumahust. Kolmas peatükk on jäetud välja, kuna see on ilmselt kellegi vähevõimeka kirjutaja lisandus, kuue ja seitsmes peatükk on küll autori sulest, kuid ei tundu korduste tõttu vajalikud.

Nagu öeldud, pole pühakirja autori ja kirjutamise asjaolude kohta midagi lähemat teada, kuid Lõuna-India kuningad on seda teost küll kohe ta ilmumise järel sedavõrd hinnanud ja endi omaks pidanud, et on keelanud surmanuhtluse ähvardusel seda teaost oma piiridest välja viia.

Kui suur õpetaja Paramartha tundnud, et aeg on viia see suurepärane teos ka Hiinasse, olevat ta lõiganud oma käsivarde haava ja peitnud pühakirja sellesse, mis ilmselt tähendab, et ta toimetas selle teose sihtkohta, peites seda oma varrukas. Hiinas kohtas ta pagendusse saadetud õukonna-ametnikku Vang Jüngi, kellega koos nad tõlkisid pühakirja hiina keelde. See juhtus 717. aasta paiku, ning tõlketöö võttis aega kaks aastat. Kuningas, kes sellest kuulis, saatis oma tsensorid asja uurima ja need kandsid ette, et tegemist on nii tähtsa pühakirjaga, et selle tõlkimiseks oleks pidanud olema valitsuse luba. Pagendatud ametnik sai karistada ja Paramartha pidi koos sanskriti pühakirjaga Indiasse tagasi purjetama. Kuidas tõlge säilis, pole teada.

Hiina budalased võtsid pühakirja kergesti omaks, samuti uurisid seda suure süvenemise ja tähelepanuga taolased.


Suurangama pühakiri (lõik lk. 79):

Buddha: "Kuna tõeline olemus on vaba kõigist väärkujutlustest, aga väärkujutlustel omakorda ei saa olla tõelist olemust, seega ka mitte lätet. Kui neil pole lätet, ei või nad olla isegi mitte meelepetted. Kõik need mõttekujutlused, mil pole pidet, on sündinud omasuguste kujutluste kuhjumisest, ning see väärkujutelmade ladestumine on kestnud aegkonnast aegkonda, kuni neid on saanud nii palju nagu õhus lendlevaid tolmukübemeid. Kuigi Buddhad on avanud nende tõelise olemuse ja näidanud seda kõigile, ei ole elusolendid suuremalt jaolt siiski kohe suutnud mõista seda, mida neile on näidatud, ning pole suutnud tagasi pöörduda oma algsesse Valgustus-seisundisse.

Eksirännakute põhjused pole kusagil mujal kui igaühe oma teadvuses. Niipea kui mõistad ühe või teise oma mõttekuju petlikkust, kaotab ta oma võimu sinu üle. Kui sa aga hellitad neid oma teadvuses endiselt, siis pole siin kedagi teist süüdistada. Need, kes on saavutanud Valgustuse, on kui unest ärganud ja nende eelnenud elu on neile vaid unenägu. Ükskõik kui selge kellegi mälu ka on, ei saa ta mingil juhul unes nähtut eriti kaua kuigi täpselt mäletada. Veel võimatum on edaspidi veel kinni hoida sellest, mille kohta on ilmsiks saanud, et sel polnudki mingit alust. See on nagu Sravasti linna hulluga, kes jooksis vihasena linnas ringi üksnes seetõttu, et segadus peakolus oli ta niisugusesse seisundisse viinud. Kui nüüd aga peaks juhtuma, et toimub ootamatu tervenemine, siis ta tunneb end ka selles osas tervena ja varasemad väärkujutlused ei toimi enam vähimalgi määral ega mõjuta tema käitumist."