printNeli Õilsat Tõde

Juba enne Buddhaks saamist, kui kuningapoeg Siddhartha elas kuningalossis ilmalikku naudingute elu oma haaremi keskel, oli Tal neli kuulsat kokkupuudet maise elu kannatustega. Ühel päeval, kui Ta lossist väljus ja linna külastas, nägi Ta nelja nägemust, tunnustähte, mis Teda täielikult, hingepõhjani, vapustasid.

Esmalt nägi prints vanurit, kes vaevu komberdas tee ääres. Vanakese juuksed olid hallid, suu hambutu, põsed auku vajunud, nahk kuiv ja kortsus. Silmad olid tal kurvad ja tuhmid, selg küürus. Vanakese kõhnad ja kõverad käed ja jalad vaevu toetasid tema räbaldunud keha. See õudne nägemus vanadusest vapustas printsi väga tõsiselt. Ta hakkas mõtlema inimelu kannatusele ja mõistis, et kõik inimesed vananevad, jäävad nõrgaks ja viletsaks, ning peavad taluma kohutavaid piinasid.

Teine kord nägi prints haiget meest. Haige oli nii nõrk, et suutmata tõusta, vähkres ja väänles maa peal. Tema silmad olid verd täis valgunud, suu vahutas ja ta oigas ning hingeldas suure valu pärast. Kaastundest ja kurbusest haaratud prints mõistis, et keegi pole kaitstud haiguse eest ja et haigus on inimelu lahutamatu osa, põhjustades tohutut valu, õudust ja ängi.

Kolmandal korral nägi kuningapoeg matuse rongkäiku - surma. Leinajad itkesid ja karjusid, samas laip, keda nad kandsid, lebas liikumatult ja elutult nagu kuju. Kui laip puuriidal ära põletati, jäi sellest järele vaid tuhk. Ta mõistis, et inimese keha muutub külmaks ja liikumatuks, hingamine jääb seisma, süda lakkab löömast, et inimene lõpuks kaob, saab otsa, et on olemas surm, mis järgneb haiguse ja vanaduse piinadele.

Neljandal korral nägi prints uut ja täiesti harjumatut vaatepilti. Aga sel korral polnud see õudne. Tee ääres seisis paljasjalgne kiilaspäine mees päiksevärvi rüüs, mis kumas hommiku mahedas valguses, ja hoidis käes kerjakaussi. Näol oli rahulik, mõtlik ilme, pilk suunatud maha, nagu oleks ta rahu leidnud inimene, keda valdavad meeldivad mõtted. Prints imestas: "Kas ta on inimene või jumal, kes seisab seal nii rahulikult ja omaette, nagu ei puudutaks teda selle ilma rõõmud ja mured?"

See mees oli erak, kes oli mõistnud, et kõik olendid vaevlevad vanaduse, haiguste ja surma käes, ja ta oli loobunud maailmast, et otsida lahendust elu saladusele. Tal ei olnud kodu, ta ulualuseks olid koopad ja metsad. Ta kerjas nii palju toitu, et jätkuks üheks lihtsaks eineks päevas. Ta elas ranget ja lihtsat elu, püüdes olla puhas tegudes, sõnades ja mõtetes, ning otsis väljapääsu maailma kannatusest mõtluse teel. Ta rändas paigast paika ja püüdis inimestele õpetada, kuidas elada õnnelikult.

Need neli nägemust panid kuningapoja riigist loobuma, maha jätma maised sekeldused ja mured, ning viisid laia ilma rändama ja tõde otsima. Pärast 6a kestnud mõtlust parimate India tarkade juures jõudis Ta sihile - sai Buddhaks, Virgunuks, Ärganuks, kelle silmad on avatud, ja Ta andis inimkonnale Neli Õilsat Tõde.

Neli Õilsat Tõde on Dharma õpetuse tuum. Kui Buddha jõudis 2500a tagasi Põhja-Indias valgustusele, siis mõistis Ta täielikult inimese, elu ja kannatuse olemust, ning pidas viiele õpilasele Benaresi Hirvepargis oma esimese jutluse. Seda jutlust tuntakse "Dharma-ratta Veerema Panemise Suutrana", milles Ta rääkis Neljast Õilsast Tõest. Need tõed on Dharma õpetuse põhisisu:

  1. Maailm on täis kannatusi. Sünd on kannatus, vanadus on kannatus, haigused ja surm on kannatused. Inimesele toovad kannatusi vihkamine, armastatud inimesest lahusolek, asjatu võitlus oma vajaduste rahuldamiseks. Elu, mis pole vaba ihadest ja kirgedest, toob tõepoolest alati kurbust. Seda tõde nimetatakse Kannatuse Tõeks.
  2. Inimkannatuse põhjused peituvad keha ihades ja maiste kirgede petlikkuses. Minnes ihade ja illusioonide allikateni, näeme, et aluseks on kehalistest tungidest lähtuvad võimsad soovid. Niisiis, kirgede aluseks on tugev elujanu, otsitakse seda, mis tooks naudingut, seda isegi siis, kui see nauding võib kaasa tuua surma. Seda tõde nimetatakse Kannatuse Põhjuste Tõeks.
  3. Kui kaotada himud ja ihad, siis kaovad ka kired ja kannatus. See on Kannatuse Lõppemise Tõde.
  4. Et jõuda seisundisse, kus pole ihasid ega kannatusi, tuleb käia teatud kindlat Teed mööda. Selle Õilsa Kaheksaosalise Tee astmed on: Täiuslik Nägemus, Täiuslik Tunne, Täiuslik Kõne, Täiuslik Käitumine, Täiuslik Elatusvahend, Täiuslik Püüdlus, Täiuslik Tähelepanelikkus ja Täiuslik Mõtlus. Seda nimetatakse Kannatuse Lõppemise Õilsa Tee Tõeks.

Inimesed peaksid neid Tõdesid alati meeles hoidma, kuna maailm on täis kannatusi. Kui keegi tahab kannatustest vabaneda, tuleb purustada maiste kirgede köidikud, sest vabale elule viib ainult Virgumine, milleni pääseb vaid Õilsa Kaheksaosalise Tee kaudu.

 

Erik Arro, 2002-04