Eesti võimurid kardavad Dalai-laamat

Teisipäeval saabub Eestisse ühe väikese ja kommunistide poolt rõhutud väikerahva juht Dalai-laama, kes on kogu maailmas tuntud oma rahusõnumiga ja kes on saanud Nobeli rahupreemia. Meie argpükslik isamaaliitlaste valitsus ja president ei võta auväärt külalist vastu, kuigi valdav enamus rahvast peab seda vajalikuks, sest selline on elementaarne viisakus ja külalislahus.

Olen muidu Isamaaliitu, Mart Laari ja Lennart Merd pidanud aatemeesteks, kuid nüüd peab rängalt pettuma. Midagi sellist võiks veel oodata reformistidelt, kes on rahapartei ja loeb ainult kroone, isegi kui neid tuleks kommunistide järel roomates korjata. Aga Isamaaliit (õnn, et ma sinna pole astunud) on alati kiidelnud eestluse, rahvusluse, isamaalisuse ja muude õilsate väärtustega. Mart on tuntud vabadusvõitleja, metsavendade uurija ning antikommunist, ja Lennart sõitles veel hiljuti parlamenti kommunismivastase seaduse vastuvõtmata jätmise eest ja külvas ordeneid Siberi veteranidele. Kuid nüüd pole nende politikaanide seas ühtki julget ega ausat meest, kes Dalai-laama vastu võtaks.
Mis on sellise poliitilise ja eetilise nõmeduse põhjuseks? Valitsus pole siiani ühtki mõjuvat põhjust või vabandust ette toonud. Kas nii, vaikides, siis püütakse kõrvale hiilida oma aadetest ja kohustustest rahva ees? 1991. aastal, kui Dalai-laama esimest korda Eestis käis, siis ei võetud teda samuti vastu, kuigi Merel välisministrina selline võimalus ja kohustus oli. Nüüd, kui Dalai-laama teist korda tuleb, oleks viimane võimalus poliitikutel oma porine nägu puhtaks pesta.

Meri on viidanud reaalpoliitikale ja Hiina sõpruse tähtsusele. Tule taevas appi, milline kahepalgeline ja võlts poliitika! Pidev halamine kommunismi teemal, õõnsad ilukõned ja veiderdamine ordenitega, aga järgmisel hetkel tehakse jõhkrat reaalpoliitikat ja kerjatakse Hiina kommunistide soosingut ning loodetakse teenida mõned juudaseeklid usina pugemisega.

Valitsus ja ka president oma kõnedes on sageli julgenud vibutada rusikat mittekommunistliku Venemaa suunas, aga kommunistlikku Hiinat kardetakse niivõrd, et ei juleta isegi Tiibeti rahva juhti vastu võtta. Kus on siin sirgeselgsus ja põhimõtted? Mis väärtus on poliitikute kommunismivastasel retoorikal?

Nõrk on ka majanduslik argument, sest Venemaaga, kelle suunas vahel rusikat vibutatakse, on Eestil väga suured majanduslikud huvid, kuid Hiinaga, keda meie valitsus nii paaniliselt kardab, on meil mikroskoopilised ärisuhted. Sama on ka sõjalise ohu võrdlus — oht on Venemaalt, mitte Hiinast.

Kõige tõenäolisem on poliitikute isiklik rahaline huvitatus Hiina rahast. Hiina kaupade raudteetransiit läbi Eesti ja nagu me teame, on isamaaliitlased raudtee ja Itaalia maffiaga (Sposato) väga tihedalt seotud ja isiklik kasum mängus. Kogu müstika seisneb peotäies juudaseeklites, mille eest ollakse valmis oma rahvas ja au maha müüma, rääkimata raudteest.

Nii nagu esimese vabariigi ajal ülistati nõrkemiseni isakest Pätsi, kuid 50 aastat hiljem selgus, et tegu oli paadunud reeturi ja ärikaga, kes müüs Venemaale raha eest infot ja hiljem kogu Eesti riigi maha parseldas — nii võib juhtuda ka meie praeguste võimumeestega.

Meri muidu edukas presidendiaeg hakkab otsa saama ja selle krooniks oleks religioosne ja filosoofiline vestlus Dalai-laamaga, võibolla isegi mõni kõva sõna Hiina kommunistide aadressil ja meil jääkski ajalukku ilus mälestus ühest targast ja õilsast juhist. Kuid ei, ta ei julge.

USA presidendi gloobust julges Lennart küll sodida. Tasus ikkagi pingutada, sest tegemist on maailma võimsaima riigiga. Aga Dalai-Laamal pole ühtegi diviisi ega õhutõrjekahurit — ja suhtumine ka vastav — Lennart teda vastu ei võta. Tuleb meelde Stalini pilge paavsti kohta: “Mitu diviisi tal on?” Selline on võimu ja vaimu suhe.

Toompeal on vähemalt üks julge ja aus mees, kes võtab Dalai-laama vastu: Tunne Kelam, keda Isamaaliit ei pidanud presidendikandidaadi vääriliseks (nüüd saan aru, miks — see nõme kamp ei talu üdini ausaid mehi). Kelam (loodetavasti saab ta ikkagi presidendiks) sobib Dalai-laamaga hästi: mõlemad on taimetoitlased, usklikud, idamaise budamungaliku välimusega, sarnase naeratusega ja pühakuliku ennastohverdava missiooniga oma rahva teenimisel.

Loodame, et see teostub ja Tiibet vabaneb kommunistide ikkest!

Erik Arro, Dharma kirjastus
2001-06-18. Delfi

http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=1660063&categoryID=976915&ndate=992848385